Ma olen elukutselt naljamees. Täpsemalt – ma olen tüüp, kes seisab laval ja üritab rahvale naeratusi peale sundida. Olen teinud seda juba üksteist aastat, sõitnud läbi kogu Eesti, esinenud väikestes pubides, suurtes konverentsisaalides ja isegi ühel korral Tallinna lauluväljakul, kui mingil suveüritusel oli tarvis vahepala. Ja tead mis? Kõige raskem on alati olnud mitte publik, vaid minu enda pea. Sest kui sa veedad terve õhtu selle nimel, et teisi naerma ajada, siis koju jõudes on su enda nägu sageli kipsis.
See konkreetne lugu algas pühapäeva õhtul. Olin just lõpetanud oma kolmanda etteaste nädala jooksul – üks Tartus, üks Pärnus ja nüüd Tallinnas. Publik oli tore, aga ma olin kurnatud. See oli üks neist õhtutest, kus kõik naljad tundusid kuidagi rasked, nagu peaksin iga sõna välja pressima. Ma naeratasin, viskasin repliike, tegin žeste, aga sees tundsin, et olen tühi. Nagu limonaadipudel, kust on viimane mull välja lastud.
Istusin hotellitoas, vaatasin lakke ja mõtlesin: "Millega ma end täna lõbustan?" Telekas näitas mingit vana filmi, mida olin juba kolm korda näinud. Raamat, mille ma kaasa võtsin, jäi juba teise peatüki juurde seisma. Olin lihtsalt liiga väsinud, et midagi tõsist teha, aga samas liiga erutatud, et magama jääda.
Siis meenus mulle üks asi, mida mu kolleeg stand-up'ist, vana kala nimega Rein, oli mulle rääkinud. Rein on selline tüüp, kes on kõike proovinud – ta on sõitnud rattaga mööda Euroopat, hüpanud langevarjuga ja käinud igas kasiinos, mis Eestis leidub. Aga ta ei rääkinud sellest kunagi uhkeldades. Ta rääkis sellest kui puhkusest. "Vahel, kui ma tunnen, et mu aju on umbes," ütles ta, "teen ma lihtsalt midagi, mis ei nõua mõtlemist. Lihtsalt lõbustan ennast."
Ja nii ma siis istusingi hotellivoodil, kell oli peaaegu südaöö, ja otsustasin Reinu nõuannet järgida. Kirjutasin otsingusse asja nime, mida olin varem kuulnud, ja avanes vavada kasiino leht. Esimene mulje oli hea – kõik oli selge, korras, ilma segaduseta. Ei mingit rämpsu, ei mingit sumisevat reklaami. Lihtsalt mängud. Palju mänge.
Ma polnud kunagi varem sellist asja teinud. Ma mõtlen, et olen mänginud mõne mobiilimänguga, aga see tundus teine tera. Registreerimine võttis paar minutit, ja ma panin sinna summa, mis vastas umbes kahele õllele lennujaamas – midagi, mida ma ei kavatseks igatseda. Ja siis ma hakkasin vaatama, mis seal on.
Ausalt öeldes olin ma alguses täiesti kadunud. Seal oli nii palju erinevaid mänge – mõned tundusid lihtsad, mõned keerulised, mõned olid värvilised nagu lasteaia seina maal. Ma ei tahtnud midagi keerulist, sest mu aju oli juba niigi väsinud. Tahtsin lihtsalt midagi, kus on vähe nuppe ja palju värve.
Leidsin ühe mängu, mis meenutas mulle vanu mänguautomaate, mida ma olin lapsepõlves Prismas näinud. Lihtsad sümbolid, kolm ratast, ja üks suur nupp keskel. "Täiuslik," mõtlesin. Ja ma hakkasin vajutama.
Alguses läks kehvasti. Kaotasin mõned eurod, naeratasin ja vajutasin edasi. Ma ei tundnud pettumust – tundsin hoopis kergendust, et ma ei pea midagi läbi mõtlema. Lihtsalt vajutan ja vaatan. Ja siis tuli esimene väike võit. Mitte midagi erilist, aga piisav, et mu suunurki veidi tõsta.
Ja siis, umbes pool tundi hiljem, kui ma olin juba sootuks unustanud, et ma olen hotellitoas ja homme on järgmine etteaste, juhtus see. Ma vajutasin nuppu, rattad hakkasid keerlema, ja järsku – kõik kolm peatusid täpselt samal kohal. Ekraan läks kuldseks, mingi meloodia hakkas mängima, ja mu kontol olev number hüppas nii palju, et ma pidin kaks korda pilgutama.
Ma ei suutnud seda uskuda. Istusin seal, hommikumantel seljas, juuksed sassis, ja vaatasin numbrit. See ei olnud elumuutev raha, aga see oli piisav, et katta mu järgmise kuu reisikulud. Ma naersin. Naersin kõva häälega, hotellitoas üksi, nagu oleksin just kõige parema nalja iseendale rääkinud.
Ja siis ma mõtlesin: "Oota, see on ju täpselt nagu stand-up. Sa lähed lavale, sa ei tea, mis juhtub, ja siis ühel hetkel – pauk – see töötab. Ja sa naerad, sest see on kõige parem tunne maailmas."
Ma ei võtnud raha kohe välja. Istusin veel veidi aega, mängisin natuke, kaotasin mõned eurod tagasi, aga see ei teinud haiget. Sest ma olin juba võitnud – mitte raha, vaid selle tunde, et ma sain lihtsalt lõbutseda. Ilma pingutuseta, ilma publiku ootusteta, ilma surveta.
Järgmine hommik, kui ma lavale läksin, tundsin end teistmoodi. Ma polnud kurnatud. Ma olin justkui laetud. Ma tegin oma esimese nalja, ja publik naeris – mitte viisakalt, vaid tõeliselt. Ja ma teadsin, miks. Sest ma olin endale lubanud lihtsalt olla. Ilma mõtlemata, ilma analüüsimata.
Praegu, paar kuud hiljem, mängin ma vahel ikka. Aga mitte sellepärast, et ma tahaksin võita. Ma mängin sellepärast, et see tuletab mulle meelde, miks ma stand-up'i üldse alustasin – selle tunde pärast, et sa ei tea, mis järgmisel hetkel juhtub. See on nagu hea nali – kui see töötab, siis see töötab, ja kui ei, siis naerad ikkagi.
Mu kolleeg Rein küsis hiljem, kuidas ma selle leidsin. Ma ütlesin talle, et see oli juhus. Aga tegelikult tean ma, et see polnud juhus. See oli vajalik. Sest vahel peab mees laskma lihtsalt lahti ja laskma elul juhtuda. Ja kui see elu juhtub vavada kasiino lehel, siis nii see on. Ma pole sellest kunagi oma publikule rääkinud, sest see pole minu stiil. Aga iga kord, kui ma tunnen, et mu naljad lähevad raskemaks, mõtlen ma sellele õhtule. Sellele kuldsele ekraanile, sellele meloodiale ja sellele naerule, mis tuli kuskilt seest.
Ja siis ma lähen lavale, naeratan ja ütlen: "Teate, täna on eriline õhtu." Ja publik naerab, isegi kui nad ei tea, miks. Aga mina tean. Ja sellest piisab.